Sunday, March 14, 2010

koger

Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast.

Thursday, March 11, 2010

Lendkala



Enamik lendkalu kuuluvad pääsukalalaste (Exocoetidae) sugukonda, neist tuntuim on harilik pääsukala (Exocoetus volitans).
Lendkalad hangivad toitu veepinna ligidalt, ise langevad aga tihti röövkalade, eriti tuunide ohvriks. Lendkalade, eriti hästi ilmneb see pääsukalade puhul, silmatorkavaim morfoloogiline iseärasus on nende ebatavalised suured rinnauimed, mis talitlevad justkui tiibadena. Kala kiirendab startides, pekstes eelkõige ägedalt sabauimi vastu vett, saavutades kiiruse, mis võimaldab õhus liuelda mitu meetrit. Vees liiguvad nad kiirusel 30 km/h, õhus 60-65 km/h. Pääsukalalaste sugukonda kuuluvad mõned liigid suudavad "lennata" tavaliselt 30...50 m, kuid täheldatud on ka üle 100 m lende.
Pääsukalad elavad soojades troopika ja subtroopika vetes. Nad toituvad zooplanktonist, eriti väikestest koorikloomadest, tiibjalistest, limustest ja teiste kalade vastsetest. Nad kogunevad kohtadesse, kus merehoovused zooplanktoni veepinnale kannavad.Nad hangivad toitu enamasti veepinnalt. Vee imevad nad lõpusekoopasse, kus sõeluvad välja tarvitamiskõlbuliku.

Lendavaid kalu on ka teistes sugukondades, kuid enamasti pole nende lennuvõime nii täiuslik kui pääsukaladel.

2008. aasta mais filmiti Jaapani ranniku lähedal ühe pääsukala õhusviibimise ajaks 45 sekundit, mis on ka praegune kalade "lendamise" maailmarekord

Hink (Cobitis taenia taenia)


    Hink on kala kohta ebahariliku välimusega. Ta on pikliku, veidi paksu ja lühikest madu meenutava kehakujuga. Ta ei ole suur kala: kehapikkus on 7...14 cm ja kaal kuni 58 g. Keha näib paljana, sest soomused on väga väikesed ja ainult luubiga nähtavad. Värvus sõltub elupaigast - nimelt võib hink muuta oma värvust vastavalt veekogu põhja värvusele, kus ta parasjagu asub. Üldiselt on ta kahvatukollane (liiva värvi), ja kaetud tumepruunide laikudega. Selline maskeering teeb ta nähtamatuks, sest hink elutsebki just veekogude liivasel või savisel põhjal. Ta asustab selgeveelisi ja madalaid järvi ning aeglase vooluga jõgesid, mõnikord ka riimveelisi merelahtesid ja lahesoppe.

    Eestis on hinku leitud vaid paiguti, sest korraga tabatakse vaid üksikuid isendeid. Teda on leitud vaid vähestest järvedest ja jõgedest ning Matsalu lahest ja Kihnu lähistelt.

    Hink on öise eluviisiga ja erakliku loomuga. Hingu eluviis on omapärane: ta tavatseb kaevuda poolenisti pinnasesse ning sellega seoses on ta silmad väikesed ja kaetud nahaga. Toidu hankimisega ei näe hink erilist vaeva. Ta kasutab nn. sõeluvat toitumisviisi, lastes suust läbi suurel hulgal liiva ja kõdunevaid taimejäänuseid, eraldades sellest massist söögiks kõlblikud osakesed - pisivähilised ja putukavastsed.

    Hink on soojalembene kala ja koeb siis, kui veetemperatuur on vähemalt 16 °C. See leiab aset enamasti maist juulini ja siis siirdub hink veetaimede vahele. Viljastatud mari areneb vetikatele kleepununa ning 5,4 mm pikkune vastne koorub umbes 5 päeva pärast. Esialgu hõljub vastne vetikate vahel ringi ja toitub väikestest vesikirbulistest, keda seal külluses leidub. Kasvanud 2 cm pikkuseks, siirdub ta aga elama juba veekogu põhja, kus hakkab esivanemate kombel liiva sõeluma. Hink saab suguküpseks juba 2. eluaasta alguses ning ta eluiga looduses ei kesta samuti üle 2 aasta. Vaid vangistuses on ta võimeline elama 10 aastaseks.

Jõeforell (Salmo trutta trutta morpha fario)


Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25…45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised.
Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem šansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel. Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks. Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama. Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett. Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise. Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2…6 kuu pärast, algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest. Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest.

Rääbis (Coregonus albula)


    Välisilmelt meenutab rääbis räime, sabavarrel on lõheliste seltsi tunnusena väike rasvauim. Kala on sale ja liikuv, ta ülapool on sinirohekas või hallikas, küljed ja kõht hõbedased. Ta on nii suuruselt, välimuselt kui ka teiste tunnuste poolest varieeruv liik. Esineb väikekasvulisi rääbiseid (ka Eestis) ning suuremakasvulisi, milliseid on ka meile sisse toodud. Meie rääbistest on kõige suuremad Saadjärves elutsevad, väiksemad aga Võrtsjärve rääbised. Peale nende kahe järve võib Eestis seda kala leida veel Peipsis ja Ülemiste järves ning Soome lahe idaosas, kust siirdub kudema Neeva jõkke. Mujal maailmas on ta levinud nii suurtes kui väikestes järvedes Läänemere, Valge- ja Barentsi mere vesikondades, ka mõnedes Volga ülemjooksu järvedes, samuti Briti saarel. Rääbis ongi tüüpiline järvekala, kuid elab ka riimvees.

    Toitub peamiselt zooplanktonist, kust valib endale meelepäraseid organisme. Toidu puudusel sööb meelsasti ka putukaid.

    Kudemine, mis algab tavalisel tvee temperatuuril alla 2...3 kraadi, kestab novembri keskelt detsembri lõpuni, sageli ka jaanuari lõpuni. Kala võib kudeda ka jää all. Mittekleepuv või ka kleepuv mari koetakse kõvale liivasele-kruusasele-kivisele põhjale, kust 7...8 mm pikkused eelvastsed kooruvad tavaliselt aprillis. Nad on algusest peale väga liikuvad, ei karda valgust ega hakka põhjas konutama, vaid hoiduvad esmalt pinnakihtidesse. Pikka jõudeelu ei saagi nad endale lubada, kuna toitumarjaterast jätkub vaid mõneks päevaks. Juba eelvastsest saadik armastavad nad hoiduda parvedesse, mis koosnevad enam-vähem ühesuurustest isenditest. Vastsed on algul väga silmapaistmatud, peaaegu läbipaistvad ja vees raskesti märgatavad. 1...1,5 kuud peale koorumist on tegemist aga juba maimudega, kellede ellujäämine sõltub neist endist.

    Rääbis on väga väärtuslik masskala nii turul kui ka veekogudes zooplanktoni ärakasutajana. Kala arvukust soodustab soe kevad, mil paranevad toitumistingimused. Kahjustada võib aga madal veetase sügisel ja talvel ning tindi (kes on peamine toidukonkurent) suur arvukus.

    Kalavarude kaitseks on määratud töönduslik alammõõt ja püügikeeluajad.

Wednesday, March 10, 2010

Emakala (Zoarces viviparus)


Emakala ehk euroopa emakala ehk kiviluts on ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda kuuluv kala, kes on ainus vivipaarne liik Läänemeres. Sõna “vivipaarne” tähendab, et loode areneb ema kehas.
Emakala on omapärane selle poolest, et ta on elussünnitaja ehk vivipaarne kala. Viljastamine on kehasisene see tähendab, emakala sigimisprotsess üsna sarnane imetajatele. Isaskalad viljastavad emased, ning umbes kolm kuud hiljem toob emakala ilmale tavaliselt mõnikümmend kalapoega, kes on juba üsna täiskasvanute sarnased. Maimud sünnivad umbes 4 cm pikkustena. Kuid sellel kalal puudub “platsentaarne vivipaarsus”, mis esineb näiteks inimestel. Kui naistel on emakas, kus kasvav loode on ühendatud emaga nabanööri kaudu, siis emase emakala munasarjas marjateradest koorunud vastsed “ujuvad” vabalt toitainerikkas munasarjavedelikus, mida nad ka “söövad ja joovad”.

Keha dorsaalne piirkond on kollakast rohekaspruunini, ventraalne aga enamasti kollakas. Kala suu on suur. Keha pikkus kuni 52 cm, kaal kuni 510 g. Valdavalt tegutseb vee põhjakihtides: sublitoraalis umbes 40 meetri sügavusel.


Latikas

Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.

Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.

Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt.

Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.

Angerjas (Anguilla anguilla)

Angerjaid on mitut liiki näiteks: harilik niitangerjas, meriangerjas, euroopa angerjas, elektriangerjas, liivaangerjas, atlandi meriangerjas, ahvangerjas, india angerjas ja ameerika angerjas. Angerjaliste seltsis on enam kui 400 kalaliiki.

Angerjat ei aja segamini mitte ühegi teise meie vete kalaga. Teda iseloomustavad väga peened ja sügaval limases nahas asetsevad soomused ning väikesed, tihedalt lõualuudel paiknevad hambad. Tumedavärvilise maduja keha külgedel paikneb hästi väljaarenenud küljejooneelund. Angerjal puuduvad kõhuuimed. Selja-, päraku- ja sabauimed on sujuvalt kokku kasvanud ning rinnauimed väikesed. Tema liikumisstiil erineb suuresti ülejäänud kalade omast – siugjas liikumine süvendab veelgi visuaalset sarnasust maoga, mistõttu paljud inimesed teda lausa pelgavad. Angerjas võib tänu oma võimele naha kaudu hingata ja kitsaste lõpustepilude tõttu, mis takistavad lõpuste kuivamist, roomata mööda märga rohtu ühest veekogust teise. Katsed on näidanud, et niiskes õhus võtab angerjas oma limase naha kaudu vastu kuni 4/5 hingamiseks vajalikust hapnikust.




KILU


Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala.
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Talvel koonduvad nad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.

http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SPRSPR2.htm

HAUG


Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta päevase eluviisiga. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale.

http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm

TURSK


Tursk on omapärase kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg.
Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili.
Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Tursa maksast toodetakse kalamaksaõli.

http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/GADMOR2.htm

LUTS


Luts on merest magevette elama asunud tursklane. Tal on pikk ruljas keha ja konna pead meenutav lai lame pea. Sabaots on külgedelt lamenenud. Sellisena saab ta hästi kivide vahele varjuda. Luts võib kasvada kuni 1 m pikkuseks ja kaaluda 24 kg. Eestis kasvavad lutsud kõige rohkem 54 cm pikkuseks ja kaaluvad 1,5 kg.
Luts on külmalembene kala. Eestis leidub teda praktiliselt kõigis merresuubuvates jõgedes ja ojades. Luts on öise eluviisiga kala, kes väldib päevavalgust. Sellele vaatamata kasutatakse kalapüügi korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud. Teadlased on kindlaks teinud lutsu erakordse võime nälgimisel. Ta võib nälgida ligi kaks aastat. Seejuures võib tema kehamass väheneda ligi 74% võrra.


http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/LOTLOT2.htm