koger

Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast.

Lendkala

Enamik lendkalu kuuluvad pääsukalalaste (Exocoetidae) sugukonda, neist tuntuim on harilik pääsukala (Exocoetus volitans).
Lendkalad hangivad toitu veepinna ligidalt, ise langevad aga tihti röövkalade, eriti tuunide ohvriks. Lendkalade, eriti hästi ilmneb see pääsukalade puhul, silmatorkavaim morfoloogiline iseärasus on nende ebatavalised suured rinnauimed, mis talitlevad justkui tiibadena. Kala kiirendab startides, pekstes eelkõige ägedalt sabauimi vastu vett, saavutades kiiruse, mis võimaldab õhus liuelda mitu meetrit. Vees liiguvad nad kiirusel 30 km/h, õhus 60-65 km/h. Pääsukalalaste sugukonda kuuluvad mõned liigid suudavad "lennata" tavaliselt 30...50 m, kuid täheldatud on ka üle 100 m lende.
Pääsukalad elavad soojades troopika ja subtroopika vetes. Nad toituvad zooplanktonist, eriti väikestest koorikloomadest, tiibjalistest, limustest ja teiste kalade vastsetest. Nad kogunevad kohtadesse, kus merehoovused zooplanktoni veepinnale kannavad.Nad hangivad toitu enamasti veepinnalt. Vee imevad nad lõpusekoopasse, kus sõeluvad välja tarvitamiskõlbuliku.

Lendavaid kalu on ka teistes sugukondades, kuid enamasti pole nende lennuvõime nii täiuslik kui pääsukaladel.

2008. aasta mais filmiti Jaapani ranniku lähedal ühe pääsukala õhusviibimise ajaks 45 sekundit, mis on ka praegune kalade "lendamise" maailmarekord

Hink (Cobitis taenia taenia)

Hink on kala kohta ebahariliku välimusega. Ta on pikliku, veidi paksu ja lühikest madu meenutava kehakujuga. Ta ei ole suur kala: kehapikkus on 7...14 cm ja kaal kuni 58 g. Keha näib paljana, sest soomused on väga väikesed ja ainult luubiga nähtavad. Värvus sõltub elupaigast - nimelt võib hink muuta oma värvust vastavalt veekogu põhja värvusele, kus ta parasjagu asub. Üldiselt on ta kahvatukollane (liiva värvi), ja kaetud tumepruunide laikudega. Selline maskeering teeb ta nähtamatuks, sest hink elutsebki just veekogude liivasel või savisel põhjal. Ta asustab selgeveelisi ja madalaid järvi ning aeglase vooluga jõgesid, mõnikord ka riimveelisi merelahtesid ja lahesoppe.

Eestis on hinku leitud vaid paiguti, sest korraga tabatakse vaid üksikuid isendeid. Teda on leitud vaid vähestest järvedest ja jõgedest ning Matsalu lahest ja Kihnu lähistelt.

Hink on öise eluviisiga ja erakliku loomuga. Hingu eluviis on omapärane: ta tavatseb kaevuda poolenisti pinnasesse ning sellega seoses on ta silmad väikesed ja kaetud nahaga. Toidu hankimisega ei näe hink erilist vaeva. Ta kasutab nn. sõeluvat toitumisviisi, lastes suust läbi suurel hulgal liiva ja kõdunevaid taimejäänuseid, eraldades sellest massist söögiks kõlblikud osakesed - pisivähilised ja putukavastsed.

Hink on soojalembene kala ja koeb siis, kui veetemperatuur on vähemalt 16 °C. See leiab aset enamasti maist juulini ja siis siirdub hink veetaimede vahele. Viljastatud mari areneb vetikatele kleepununa ning 5,4 mm pikkune vastne koorub umbes 5 päeva pärast. Esialgu hõljub vastne vetikate vahel ringi ja toitub väikestest vesikirbulistest, keda seal külluses leidub. Kasvanud 2 cm pikkuseks, siirdub ta aga elama juba veekogu põhja, kus hakkab esivanemate kombel liiva sõeluma. Hink saab suguküpseks juba 2. eluaasta alguses ning ta eluiga looduses ei kesta samuti üle 2 aasta. Vaid vangistuses on ta võimeline elama 10 aastaseks.

Jõeforell (Salmo trutta trutta morpha fario)

Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25…45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised.

Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem šansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel. Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks. Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama. Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett. Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise. Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2…6 kuu pärast, algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest. Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest.

Rääbis (Coregonus albula)

Välisilmelt meenutab rääbis räime, sabavarrel on lõheliste seltsi tunnusena väike rasvauim. Kala on sale ja liikuv, ta ülapool on sinirohekas või hallikas, küljed ja kõht hõbedased. Ta on nii suuruselt, välimuselt kui ka teiste tunnuste poolest varieeruv liik. Esineb väikekasvulisi rääbiseid (ka Eestis) ning suuremakasvulisi, milliseid on ka meile sisse toodud. Meie rääbistest on kõige suuremad Saadjärves elutsevad, väiksemad aga Võrtsjärve rääbised. Peale nende kahe järve võib Eestis seda kala leida veel Peipsis ja Ülemiste järves ning Soome lahe idaosas, kust siirdub kudema Neeva jõkke. Mujal maailmas on ta levinud nii suurtes kui väikestes järvedes Läänemere, Valge- ja Barentsi mere vesikondades, ka mõnedes Volga ülemjooksu järvedes, samuti Briti saarel. Rääbis ongi tüüpiline järvekala, kuid elab ka riimvees.

Toitub peamiselt zooplanktonist, kust valib endale meelepäraseid organisme. Toidu puudusel sööb meelsasti ka putukaid.

Kudemine, mis algab tavalisel tvee temperatuuril alla 2...3 kraadi, kestab novembri keskelt detsembri lõpuni, sageli ka jaanuari lõpuni. Kala võib kudeda ka jää all. Mittekleepuv või ka kleepuv mari koetakse kõvale liivasele-kruusasele-kivisele põhjale, kust 7...8 mm pikkused eelvastsed kooruvad tavaliselt aprillis. Nad on algusest peale väga liikuvad, ei karda valgust ega hakka põhjas konutama, vaid hoiduvad esmalt pinnakihtidesse. Pikka jõudeelu ei saagi nad endale lubada, kuna toitumarjaterast jätkub vaid mõneks päevaks. Juba eelvastsest saadik armastavad nad hoiduda parvedesse, mis koosnevad enam-vähem ühesuurustest isenditest. Vastsed on algul väga silmapaistmatud, peaaegu läbipaistvad ja vees raskesti märgatavad. 1...1,5 kuud peale koorumist on tegemist aga juba maimudega, kellede ellujäämine sõltub neist endist.

Rääbis on väga väärtuslik masskala nii turul kui ka veekogudes zooplanktoni ärakasutajana. Kala arvukust soodustab soe kevad, mil paranevad toitumistingimused. Kahjustada võib aga madal veetase sügisel ja talvel ning tindi (kes on peamine toidukonkurent) suur arvukus.

Kalavarude kaitseks on määratud töönduslik alammõõt ja püügikeeluajad.

Emakala (Zoarces viviparus)

Emakala ehk euroopa emakala ehk kiviluts on ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda kuuluv kala, kes on ainus vivipaarne liik Läänemeres. Sõna “vivipaarne” tähendab, et loode areneb ema kehas.
Emakala on omapärane selle poolest, et ta on elussünnitaja ehk vivipaarne kala. Viljastamine on kehasisene see tähendab, emakala sigimisprotsess üsna sarnane imetajatele. Isaskalad viljastavad emased, ning umbes kolm kuud hiljem toob emakala ilmale tavaliselt mõnikümmend kalapoega, kes on juba üsna täiskasvanute sarnased. Maimud sünnivad umbes 4 cm pikkustena. Kuid sellel kalal puudub “platsentaarne vivipaarsus”, mis esineb näiteks inimestel. Kui naistel on emakas, kus kasvav loode on ühendatud emaga nabanööri kaudu, siis emase emakala munasarjas marjateradest koorunud vastsed “ujuvad” vabalt toitainerikkas munasarjavedelikus, mida nad ka “söövad ja joovad”.

Keha dorsaalne piirkond on kollakast rohekaspruunini, ventraalne aga enamasti kollakas. Kala suu on suur. Keha pikkus kuni 52 cm, kaal kuni 510 g. Valdavalt tegutseb vee põhjakihtides: sublitoraalis umbes 40 meetri sügavusel.

Latikas

Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.

Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.

Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt.

Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.